Ocean O-Cup, Fjord O-Cup – Bergen, Norway, 2024
Ühe nädalaga jõudsime osaleda kahel võistlusel – Ocean O-Cup ja Fjord O-Cup. Arvestades nende kahe vahel toimunud linnasprinti, saime 9 päeva jooksul kirja 8 starti.
Lendasime Tallinnast välja reede õhtul, kolm lendu üksteise järel – ja maandusimegi Bergenis. Igor ootas meid juba koos rendiautoga ning hilisõhtuks jõudsimegi juba kohale.
Ocean O-Cup peeti tänavu esimest korda, korraldajad ütlesid, et plaanivad sellega jätkata. Asukoht valiti “ookeanile” lähemal – kohalike fjordide vasakpoolseimas tipus. Piirkond on väga spetsiifiline. Metsa praktiliselt pole, poole kaardist katavad graniithallid kaljuväljakud, teise poole moodustavad madalad põõsad, mustikad, muru ja midagi muud, mis pidevalt jalgade külge kleepub3. Graniidisüvendites on palju soiseid kohti, osa neist veidi sügavamal järvekeste kujul. Kohati jooksevad sood otse mööda mäekülge alla. Selles Norra osas on vett palju, kohalike elanike sõnul sajab Bergenis 360 päeva aastas. Piirkonnas leidub ka kaljumägesid, osa neist ületamatute kivikaljude kujul. Teerajad, isegi kui neid on, on väga halvasti nähtavad, mõnel pool on need isegi lihtsalt sinise värviga kividele maha märgitud.
Orienteerumine on ebatavaline ja ei saagi kohe aru, millistele objektidele tugineda. Headeks orientiirideks olid kas suured kivipaljandid või väikeste järvede rühmad. Kui ei ole ei seda ega teist, siis reljeefi lugeda oli üsna raske. Teine jooksupäev oli juba kergem, oli selge, mida maastikult oodata, osad kohad olid juba eilsest tuttavad. Füüsiliselt pole maastikul kerge liikuda. Suurt jooksukiirust ei saavuta. Aga meile see piirkond väga meeldis. Esimese päeva õhtul oli veel “sprint”. Aga seda võib pigem tinglikult sprindiks nimetada. Rada keerles ümber ainsa koolimaja ja läbis ümberkaudse võsa. Võtsime seda jooksu pigem trennina.
Pärast jookse imetlesime kohalikku ilu. Loodus on vapustav, ümberringi kivid, fjordid, lahed, vesi, külad, kalurite majad… Karm loodus ning rahu ja harmoonia tunne.
Bergenis ronisime köisraudtee abil vaateplatvormile. Vaade on vapustav, ümberringi on ka palju ilusaid matkaradu, muruplatse, kohvikuid ja kõike muud. Kohati püüdis tibutav vihm meid hirmutada, kuid see meid eriti ei seganud.
Esimesel vabal päeval käisime autoga ümbruskonnas ringi sõitmas. Otsustasime minna kuulsasse fjordi ja sõita mööda seda paadiga. Piletid tuleb osta internetist ja parem on seda teha üsna varakult. Fjord, milleni jõudsime, on üks pikimaid (teine?) maailmas. Fjordide ümber asuvate mägede kõrgus on ühest kuni pooleteise kilomeetrini. Ja mis on kõige üllatavam, sügavus võib kergesti ulatuda kilomeetrini või rohkemgi. Paar tundi sõitsime paadiga. Ümberringi on absoluutne looduse ilu, maastik muutub iga 10 minuti tagant. Graniidimägedest voolavad kõrgelt alla paljud jõed ja ojad, mis pulbitsevad, keevad või kukuvad kõrgelt kaunite koskedena alla.
Flåm linnast läksime rongireisile, mis läbis väga ilusat jõeorgu, mitu tunnelit läbi graniitmägede, tegi ühe peatuse kirjeldamatu iluga kose lähedal ja jõudis siis sama teed pidi tagasi.
Tagasi tulles sõitis Igor tavalise bussiga meie auto juurde ja tuli meile järgi. Edasi sõitsime juba autoga, imetlesime ümbritsevat ilu ja jõudsime õhtuks Bergenisse tagasi.
Fjord O-Cup koosnes 4 stardist ühe puhkepäevaga keskel. Esimesed 2 päeva toimusid Bergenile veidi lähemal, ülejäänud – kaugemal. Maastik oli üsna raske: palju soiseid kohti, kinnikasvanud metsi, suured kõrguste vahed ja vähe teeradu. Lähed ühte punkti – tundub, et enam-vähem tead, kus sa oled, liigud veidi edasi – ja miski pole enam selge. Üldiselt nautisime täiega. Teisel päeval viidi start kõrgemale mägedesse, kus mets enam ei kasva. Poole rajast jooksime mööda pikki künkaid lagedal väljal, seejärel viidi taas metsa. Avatud maastikul asuvad punktid olid selles osas kergemad, et ülevaade on parem ja inimesed on kaugelt näha, kes kuhu jookseb. Teise päeva ajad oli ka juba palju paremad.
Kolmandal ja neljandal päeval oli maastik veidi erinev. Füüsiline pool tundus olema lihtsam, aga siiski olid ees suured mäed, minimaalselt teeradu, igal pool on mingisugused lagendikud, mägedest jooksevad alla rabaribad ja konkreetselt millegi järgi end paika pannaõ on väga raske. Mõnda etappi isegi seisin ja vaatasin ja mõtlesin – huvitav, kuidas selliseid punkte võetakse? Kust saab “kinni haarata” ja milliseid objekte kasutada põhiliste orientiiridena? Rasked rajad, kuid samas väga huvitavad.
Puhkepäeval sõitsime jälle ringi. Nägime jugasid, kauneid külasid, iidseid asulaid ja palju muud huvitavat.
Kui saaksin meie Norra reisi ühe sõnaga kirjeldada, valiksin sõna “ilus”. Ja kahe sõnaga – “väga ilus”. Loodus on hämmastav, see on kaunis kõikjal teie ümber, ükskõik kuhu te ka ei vaataks. 9 päeva sai läbi ühe hingetõmbega. Noh, see, et siin suvel on ilm +10+15 ja vihma sajab peaaegu iga päev, on “elu pisiasjad”. Soe pluus, vihmamantel ja vihmavari – ja võid need pisiasjad unustada. Nii et kui te veel mõtlete, kas külastada Norrat või mitte, siis soovitame kindlalt valida “külastada”.
Pühapäeval jõudsime koju tagasi. Peale jooksu oli meil aega ka majja tagasi minna, näksida, pesta, asjad pakkida. Igor viis meid lennujaama ja ühe ümberistumisega jõudsime kella 12ks Tallinnasse.
