Hispaania 2024 – Maximus

16.02

Reedel lendasime kohe peale tööpäeva Madriidi ümberistumisega Frankfurdis. Igor lendas Riiast veidi varem kohale ja jõudis juba auto hankida, nii et juba varsti registreerisime end lennujaama lähedal asuvasse hotelli.

17.02

Hommikul tuli sõita Madriidist ca 150 km läände võistluskeskusesse. Maximuse esimene võistluspäev, pikad distantsid, WRE võistlus, palju osalejaid. Ilm oli suurepärane, päikesepaisteline, päeval kuni 14 kraadi sooja. Mets on väga puhas, kõrguste vahe on, aga üsna talutav.
Kõik said tulemuse kirja. Mõni tegi rohkem vigu, mõni vähem. Jalad olid väsinud – esimesel päeval oli raske pikki distantse joosta.
Peale võistlust otsisime tükk aega söögikohta. 10-le inimesele, esiteks, ei olegi nii lihtne restorani leida. Ja lisaks toimus linnas, kuhu saabusime, kohalik karneval. Rongkäik oli juba lõppenud ja kõik inimesed olid läinud baaridesse ja restoranidesse näksima. Seega pidime ka ümbruskonnas ringi sõitma, kuni lõunasöögikoha leidsime.
Seejärel leidsime suurema poe ja ostsime järgmisteks päevadeks toiduaineid. Kohe poest väljudes sattusime kohaliku linna karnevalile, jäime siis mõneks ajaks sinna vaatama ja lõbutsema :). Hispaanlased juba teavad, kuidas endale tühja koha pealt peo korraldada.
Jõudsime majja juba pärast pimedat, ei leidnud kohe õiget kohta, tiirutasime veidi ümberkaudsetel tänavatel, aga lõpuks leidsime siiski õige koha.
Maja oli suur, ruumi palju, vaatasime telekast, kuidas Eesti nais-laskesuusatajad MMil 4. koha saavutasid ja läksime tasapisi pärast esimest “tööpäeva” puhkama.

18.02

Maximus, teine ​​päev, seekord – lühirada, samuti WRE. Rahvast oli jälle palju. Hommikul oli väga külm, murul oli härmatis, kuid ilm oli päikesepaisteline ja mida lõunale lähemale, seda soojemaks läks. Maastik on väga spetsiifiline. Üksikud kivid, väikesed ja suured, kivikülvid, kaljud ja kivipaljandikud. Kuidas seda kõike eristada? Milline neist on kaardile kantud ja milline mitte? Üldiselt väga ebatavaline. Mind isiklikult oleks aitanud väga palju, kui mul oleks enne võistlust võimalus sellisel alal rahulikult ringi jalutada ja natuke nuputada, kuidas ja mida siin joonistatakse.
Praegu pidin ma selle välja mõtlema teel 1 punktini; kulutasin sellele kolme minuti asemel 9 minutit.
Siis aga loksus pilt paika ja kõik sai selgeks – vigu enam polnud ja joosta oli üllatavalt mõnus.
Tänaseks turismitegevuseks valisime jalutuskäigu Segovia linnas. Linna kuulsaim maamärk on 16 km pikkune akvedukt, mis kulgeb läbi linna peaväljaku. Ilus vanalinn, kirikud, lossid, kitsad tänavad, paljud majad on hiljuti renoveeritud, nii et kõik näeb väga ilus ja atraktiivne välja.

19.02

Maximus, kolmas päev, sprint. Osalejaid on vähem, ilm on ikka sama päikeseline. Linn ise, kus sprint toimus –  ei saanud kaugeltki öelda, et oleks olnud tasane. Tõususid ja langusi oli päris palju, mõni neist nii järsk, et alla joosta oli täiesti ebamugav. Ebatavaline väga suure mõõtkavaga 3000 kaart, jooksed 2 sammu – juba oled järgmisel ristmikul. Majade vahel on palju tühjasid kohti, millest osa oli märgistatud lubatud tumekollase värviga, osa aga keelatud oliivivärviga. Ereda päikese käes ei olnud neid värve kuigi lihtne eristada. Oli probleeme ka teiste osalejatega, kes jooksid ootamatult nurga tagant välja sinu poole. Muus osas – sprint nagu sprint ikka. Need, kes asjatult kiirustasid, kaotasid väärtuslikke minuteid vigade peale, need, kes kõike hoolikalt lugesid, läbisid peatumata.
Peale jooksu läksime Salamanca linna vaatama. Sinna sõitmiseks kulus poolteist tundi. Iidne linn, mis omal ajal oli Hispaania ajaloos tähtsal kohal. Ilus jõeoru kohal kõrguv vanalinn, vana sild üle jõe, palju kirikuid, katedraale, hubaseid aedu ja kõveraid, salapäraseid linnatänavaid.

20.02

Maximus, viimane päev, 4. start – viitstart, tavarada. Stardis ei läinud kõik korraldajatel plaanipäraselt ja mõneks ajaks läks osalejate pealevool nii suureks, et starti tuli edasi lükata 10 minuti võrra. Maastik sarnanes teisele päevale – lahtised kaljupaljandikud, väikesed ja suured kaljud, kivid ja tohutud rändrahnud, kõik on kaootiliselt mööda nõlva laiali, mis kuskil ühtlaselt, kuskil astmetena aina kaugemale laskub. Teid on minimaalselt; kui eksid, on väga raske end paika saada. Ilmselt tehniliselt kõige raskem ja samas ka huvitavaim päev.
Aleksei püstitas “rekordi” – ta jooksis 6 km pikkusel rajal 2 tundi 40 minutit ja läbis 18 kilomeetrit!! Aga selle eest sai kätte oma 2. koha, nende klassi kolmas võistleja rada läbida ei suutnud.
Autasustamisel õnnitlesime meie võitjaid – Kirti W50 klassis I koht ja Tais W35B klassis I koht.
Leidsime koha, kus lõunatada. Viisime Airi Madriidi (ta juba lendas Tallinnasse tagasi), tegime peatuse, et osta toiduaineid ja… Ja juba oligi pime, kell kuus. Ja ees oli sõit Malagasse – 500 km. Aga see on juba hoopis teine ​​lugu 🙂

You may also like...