02.2024 – COMA, Hispaania, Malaga
Kohe, kui olime Madridis Maximuse võistluse lõpetanud, ootas meid ees sprindinädal Malagas. See polnud esimene kord, kui COMA võistlustel osalesime ja kõik ootasid huvitavaid sõite läbi lõunaranniku “valgete külade”. 500 km pikkune autosõit seljatatud ning alles pärast südaööd jõudsime lõpuks oma elamisse Marbellas (Malagast mitte kaugel).
21.02 COMA – Sprint, treeningjooks
Täna toimus sprint Benalmadena Pueblo linnas. Võistluskeskuses valitses meeleolukas õhkkond, tohutult palju lapsi nii stardis kui ka rajal, punktid linnas iga nurga peal. 4000 mõõtkavaga kaardil oli stardikolmnurga ja esimese punkti leidmine veidi keeruline, tundub, et mul kulus selleks peaaegu poolteist minutit. Aga üldiselt läks kõik suurepäraselt.
Peale võistlust läksime vaatama väga huvitavat kohta – Caminito Del Ray. Tõlkes tähendab see “Kuninga teed”, kuid sisuliselt on see tee, mis kulgeb mööda marsruuti, mida järgides jõudsid 100 aastat tagasi kohaliku hüdroelektrijaama töötajad oma töökohale. Teekonna pikkus on 5 km. Ostsime giidiga piletid ja ei kahetsenud – giid (Rachel) rääkis palju ja huvitavalt kõigest, mida ümberringi nägime. Rada läheb mööda ojaäärset (vanasti oli see jõgi) väga sügavat kanjonit. Eelmise sajandi alguses rajati kogu kanjoni äärde betoonkraav, millest saadud vett kasutati seejärel hüdroelektrijaama turbiinide käitamiseks. Kohati on rada lihtsalt talade abil kanjoni vertikaalse seina külge “kinni nööbitud”. Sa kõnnid mööda rada kuskil taeva ja maa vahel ning imetled ilu enda ümber. See on lihtsalt hingemattev, kui ilus kõik on.
Peale jalutuskäiku käisime restoranis ja pärast pimedat jõudsime oma tagasi oma elamisse.
22.02 COMA – Sprint, treeningjooks
Seekord pidime sprindile jõudmiseks ronima kuhugi kaugele-kaugele mägedesse. Armas väike linnake, palju kõveraid tänavaid üles-alla. Algus venis veidi, sest linna ehitajad otsustasid sel päeval ühte tänavat remontida, blokeerides tänava algust ja lõppu ning üks punkt sattus täpselt sinna vahele. Alguses jooksid inimesed ringi, kuid mingil hetkel lihtsalt joosti lintidest üle. Treening ise oli väga heal tasemel, ning vähemalt meil oli küll piisavalt aega, et ringi joosta.
Järgmiseks otsustasime Rondasse sõita. Mõned meist olid seal juba umbes 4 aastat tagasi käinud, teised aga mitte. Imetlesime Uut Silda ja Rondat ennast – härjavõitluse toimumise kohta. Jalutasime ringi, puhkasime ja läksime oma mikrobussiga alla orgu. Seal toimus ka väike fotosessioon.
Ilm oli päikesepaisteline, kuid üsna tuuline, õhtuks hakkasid taevasse kogunema isegi pilved.
23.02 COMA – Sprint, treeningjooks
Seekordne sprint toimus mereäärses linnakeses, tõusumeetreid praktiliselt null. Kogu tõus oli ära teel starti ning rajal laskusime aeglaselt alla lõpetades raja mererannas. Sellel kaardil lubati meile punkte kahetasandilistel konstruktsioonidel, kuid kuidagi olid etapid koostatud nii, et näiteks ma ei pannud neid tasandeid tähelegi. Veel üks huvitav aspekt selles linnas on “libedad” kõnniteed. Paljudes kohtades olid kõnniteed plaaditud ja aastate jooksul olid lõputud turistide massid neid nii palju lihvinud, et need muutusid väga libedaks. Rada ise oli üpris lihtne, eriti kui poolel teel keskendumisvõimet ei kaota 🙂
Peale jooksmist läksime vaatama huvitavat arhitektuuriansamblit, mis oli pühendatud meresõitja Christopher Columbuse reisidele. Siis tegime peatuse, et midagi süüa ja lõpuks otsustasime shoppama minna. Jalutasime kaubanduskeskuses ringi, käisime Decathlonis ja jõudsime koju veidi varem kui tavaliselt.
24.02. COMA – Sprint, Trail-O, KnockOut
Hommikuse sprindi stardid olid väga varakult. Kell 9 läksime peaaegu kõik koos starti. Linnake oli omamoodi huvitav, siin on palju pöördeliste treppidega tõususid, parke, paljandeid, jooksuvariante ja kõike seda, mis tavaliselt sprintidel juhtub. Kuidagi läks seekord nii, et lõpus jäi lihtsalt üks punkt vahele 🙂 Juhtub. Kuid sellega meie spordiprogramm veel ei lõppenud. See oli lihtsalt soojendus 🙂
Järgmisena ootas meid “must hobune” – Trail-O. Keegi meist polnud varem seda tüüpi orienteerumisel osalenud ja kõigil oli lihtsalt suur huvi teada saada, millega tegu. Kõndisime 24 punktiga marsruudil keskmiselt tund aega, väga segane mulje sellisest võistlusest. Punktile ei saa läheneda; rajalt ei näe alati, kuhu prismad on paigaldatud. Lisaks kaardistamise küsimus, kuidas kaardi autor mida märkis, millele pöörab tähelepanu, millele mitte, kuidas joonistab kontuure, kuidas joonistab üksikuid suuri ja väikseid puid?… Kohati tundus päris “Bingo loto” moodi. Võib-olla asi selles, et oleme algajad ja ei saanud rajameistri ideedest aru. Ja pole selge, kas see peakski nii olema või mitte, sest see on esimene kord, kui osaleme seda tüüpi võistlustel. Mõned punktid olid nii kaugel, et oli paras aeg binokkel võtta, et aru saada, kuhu prismad on paigutatud. Kaugemal sulandusid puud ja nende vari mingisuguseks tüvede “aiaks”, nii et “ilma saja grammita” oli võimatu olukorrast aru saada. Naljakas on see, et püüdes aru saada, milline prisma on õiges kohas, oli sageli variante, et õiges kohas prismat polegi! Kõige hullemad olid need puntkid, kus kusagil kaugel, 50-60 meetrit eemal, oli paigutatud paar punkti vaid mõni meeter üksteisest. Istud ja mõistatad, kas mõni neist on siis õiges kohas või mitte. Viimane ülesanne, mis oli ka aja peale, ajas samuti veidi tigedaks. Istud toolil ja objekte korralikult ei näegi, need on kõik üksteise taha paigutatud ja sa ei saa millestki aru. Kus need prismad asuma peaksid? Pole võimalustki midagi kindlalt öelda. No okei, esimese kogemusena oli piisavalt huvitav. Mul on endiselt soov seda uuesti proovida. Ei mingit ringijooksmist, kiirustamist, seisad, mõtled, mõtiskled, lähed natuke paremale, vaatad natuke vasakule, nii ja naa, okei, mõtlesid midagi välja, trambid edasi järgmisesse punkti. 🙂
Kuid ka see polnud veel kõik! Kirsiks tordil oli KnockOut. Lühikesed, umbes 8-9 minuti pikkused sprindid, kus osalejate arv järk-järgult väheneb, kui nõrgemad välja langevad ning tugevamad jooksevad veel ja veel kuni finaali jõudmiseni. Peale esimest ringi pääses meie seltskonnast edasi viis inimest, pärast teist ringi pääses finaali vaid Kirti. Elasime talle kaasa nii hästi kuidas oskasime ja lõpuks võitlesime talle välja 1. koha, mille puhul õnnitleme teda kogu südamest!!
Kõigi tulemuste arvutamine ja järgmiste ringide protokollide koostamine, nagu tavaliselt, ei läinud plaanipäraselt. Viivitusi tekkis vahel pool tundi, vahel 10 minutit, tulemusena toimus autasustamistseremoonia siis, kui väljas oli täiesti pime. Õnneks õnnestus areenil valgustus tööle panna. Saime auhinnad kätte ja läksime süüa otsima, mis oli eriti mõnus, sest polnud terve päeva korralikult süüa saanud. Noh, “turismiatraktsioonidest” sel päeval muidugi juttu ei olnud. Läksime koju puhkama ning valmistuma homseks, viimaseks stardiks.
25.02. COMA – Sprint
Tänase sprindi linnake osutus kõigist eelnevatest huvitavaimaks. Hooned on nii tihedalt üksteise lähedal, lühikesed keerdkäigud, palju treppe üles-alla, pikki “lihtsalt jookse” etappe praktiliselt polnud. Täieliku keskendumisega tuli jälgida oma asukohta kaardil, hoolikalt jälgida kõiki ümberkaudseid detaile ja alles siis võis kuhugi liikuma hakata. Aga… mitte kaugemale kui järgmise kurvini 🙂 Seal hakkas jälle kõik iseenesest segamini minema 🙂
Linn on imeline, majad on üleni valged, inimesed vaatasid meid imestunult, püüdes aru saada, mida me siin teeme. Üldiselt – suurepärane. Palju õnne korraldajatele nii huvitava koha leidmise eest! Meile kõigile väga meeldis. Palju õnne Kirtile, kes taaskord saavutas oma võistlusklassis esikoha. Noh, kõik teised said nii imelises kohas jooksmisest auhinnaks häid emotsioone ja mälestusi.
Ja sellega hakkas meie pikk 9-päevane reis Hispaanias sujuvalt läbi saama. Õhtul pakkisime kohvrid, järgmisel päeval – 500 km Madriidi ja lennukiga koju.
Hästi puhatud, valmistume järgmisteks startideks ja väljasõitudeks 🙂
