02.2024 – COMA, Hispaania, Malaga

Kohe, kui olime Madridis Maximuse võistluse lõpetanud, ootas meid ees nädal aega spurti Malagas. See polnud esimene kord, kui COMA võistlusel osalesime ja kõik ootasid huvitavaid sõite läbi lõunaranniku “valgete külade”. 500 km pikkune sunnitud marss ja kaua pärast südaööd jõudsime lõpuks oma korteritesse Marbellas (Malagast mitte kaugel).

21.02 COMA – Sprint, treeningjooks

Täna toimus sprint Benalmadena Pueblo linnas. Võistluskeskuses meeleolukas õhkkond, tohutult palju lapsi nii stardis kui ka igal pool trassidel, punktid linnas – igas väravas. 4000 mõõtkavaga kaardil oli stardikolmnurga ja esimese punkti leidmine veidi keeruline, tundub, et mul kulus selleks peaaegu poolteist minutit. Aga üldiselt läks kõik suurepäraselt.
Peale võistlust läksime vaatama väga huvitavat kohta – Caminito Del Ray. See on tõlgitud kui “Kuninga tee”, kuid sisuliselt on see tee, mis kulgeb mööda marsruuti, kus 100 aastat tagasi jõudsid kohaliku hüdroelektrijaama töötajad oma töökohta. Teekonna pikkus on 5 km. Ostsime giidiga piletid ja ei kahetsenud – giid (Rachel) rääkis palju ja huvitavalt kõigest, mida ümberringi nägime. Rada on rajatud mööda oja (vanasti oli see jõgi) väga sügavasse kanjonisse. Eelmise sajandi alguses rajati kogu kanjoni äärde betoonkraav, millest saadud vett kasutati seejärel hüdroelektrijaama turbiinide käitamiseks. Kohati on rada lihtsalt tugede abil kanjoni vertikaalse seina külge “kinni jäänud”. Sa kõnnid mööda rada kuskil taeva ja maa vahel ning imetled ilu enda ümber. See on hingemattev, kui ilus kõik on.
Peale jalutuskäiku istusime restoranis ja pärast pimedat jõudsime oma korterisse.

22.02 COMA – Sprint, treeningjooks

Seekord pidime sprindile jõudmiseks ronima kuhugi kaugele-kaugele mägedesse. Korralik väike linn, palju kõveraid tänavaid üles-alla. Algus venis veidi, sest linna ehitajad otsustasid sel päeval ühe tänava remontida. Nad blokeerisid tänava alguses ja lõpus ning üks punkt oli selle sees. Üldiselt jooksid inimesed ringi, lakkusid huuli ja siis võtsid lihtsalt ühe nööri ja lõhkusid selle. Treening osutus aga väga tasemel ning meil oli piisavalt aega ringi joosta ja orienteeruda.
Järgmiseks otsustasime Rondasse sõita. Mõned meist olid seal juba umbes 4 aastat tagasi käinud, teised aga mitte. Imetlesime Uut Silda ja Rondat ennast – härjavõitluse toimumise kohta. Jalutasime ringi, puhkasime ja läksime bussiga alla orgu. Nad tegid seal ka pildistamise.
Ilm oli päikesepaisteline, kuid üsna tuuline, õhtuks hakkasid taevasse kogunema isegi pilved.

23.02 COMA – Sprint, treeningjooks

Seekordne sprint toimus mereäärses linnakeses, mille kaldenurk oli praktiliselt null. Kogu tõus oli teel starti ning marsruudil laskusime aeglaselt alla ja laskusime ning lõpetasime “sinise mere lähedal”. Sellel kaardil lubati meile punkte kahetasandilistel konstruktsioonidel, kuid kuidagi olid etapid ehitatud nii, et näiteks ma ei pannud neid tasandeid tähelegi. Veel üks huvitav aspekt selles linnas on “libedad” kõnniteed. Paljudes kohtades olid kõnniteed plaaditud ja aastate jooksul olid lõputud turistide massid neid nii palju lihvinud, et need muutusid väga libedaks. Ja nii, marsruut ei osutus muidugi eriti keeruliseks, kui poolel teel keskendumisvõimet ei kaota 🙂
Peale jooksmist läksime vaatama huvitavat arhitektuuriansamblit, mis oli pühendatud meresõitja Christopher Columbuse reisidele. Siis tegime peatuse, et midagi süüa teha ja lõpuks otsustasime shopata. Jalutasime müügikohtades ringi, peatusime Decathlonis ja jõudsime koju veidi varem kui tavaliselt.

24.02. COMA – Sprint, Trail-O, KnockOut

Hommikuse sprindi stardid olid väga varakult. Kell 9 jooksime peaaegu kõik koos radadele. Linnake on omamoodi huvitav, siin on palju kõverate treppidega tõususid, tagasi- ja pöördeid, parke, paljandeid, valikuid ja kõike seda, mis tavaliselt sprindidel juhtub. Kuskilt läks seekord nii, et isegi lõpus jäi lihtsalt üks punkt vahele 🙂 Juhtub. Kuid sellega meie spordiprogramm veel ei lõppenud. See oli lihtsalt soojendus 🙂

Järgmisena ootas meid “tundmatu metsaline” – Trail-O. Keegi meist polnud varem seda tüüpi orienteerumisel osalenud ja kõigil oli lihtsalt kohutav huvi teada saada, millega tegu. Kõndisime 24 punkti marsruudil keskmiselt tund aega, väga segane mulje sellisest võistlusest. Punktile ei saa läheneda; rajalt ei näe alati, kuhu prismad on paigaldatud. Pluss – joonistamise küsimus, kuidas autor mida joonistab, millele pöörab tähelepanu, millele mitte, kuidas joonistab kontuure, kuidas joonistab üksikuid suuri ja väikseid puid?… Päris palju punkte? tundus “õnnelik”. Võib-olla oleme sellised “mannekeenid”, ei saanud kursuse juhataja ideedest aru. Ja pole selge, kas see peaks nii olema või mitte, sest see on esimene kord, kui osaleme seda tüüpi võistlustel. Mõned punktid olid nii kaugel, et oli aeg binokkel võtta, et aru saada, kuhu prismad on paigutatud. Eemal sulandusid puud ja nende vari mingisuguseks tüvede “aiaks”, nii et “ilma saja grammita” oli võimatu olukorrast aru saada. Naljakas on see, et püüdes aru saada, milline prisma on õiges kohas, oli sageli variante, et prisma pole üldse paigas! Kõige raevukamad olid variandid, kui kuskil kaugel, 50-60 meetri kaugusel on paar punkti üksteisest paari meetri kaugusel ja istud ja uurid, kas mõni neist on seal. õige koht või mitte. Viimane ülesanne, mis on korraks tehtud, ajas samuti marru. Istud toolil ja kui sa oled püsti, pole esemed tegelikult loetavad, need on kõik üksteise järel virnastatud ja sa ei saa millestki aru. Kus need prismad asuma peaksid? Pole võimalust midagi kindlalt öelda. No okei, esimene kogemus on ka huvitav. Mul on endiselt soov seda proovida. Ei mingit ringijooksmist, ei kiirustamist, sa seisad, mõtled, mõtiskled, lähed natuke paremale, vaatad natuke vasakule ja sinna ja naa, okei, sa “mõtlesid midagi välja”, trampid edasi järgmine punkt. 🙂

Kuid see polnud veel kõik! KnockOut oli kirsiks tordil. Lühikesed, umbes 8-9 minuti pikkused sprindid, kus osalejad järk-järgult vähenevad ja vähenevad ning tugevaimad jooksevad ja jooksevad kuni finaali jõudmiseni. Peale esimest sõitu pääses meie seltskonnast edasi viis ja pärast teist pääses finaali vaid Kirti. Me juurdlesime teda nii palju kui saime ja lõpuks “kandsime” 1. koha, mille puhul õnnitleme teda kogu südamest!!

Kõik tulemuste arvutamine ja järgmiste võistluste protokollide koostamine, nagu tavaliselt, “ei läinud plaanipäraselt”. Viivitusi tekkis vahel pool tundi, vahel 10 minutit, kattudes üksteisega nii, et autasustamistseremoonia tuli korraldada siis, kui väljas oli täiesti pime. Õnneks õnnestus areenil valgustus põlema panna. Premeerisime end ja läksime süüa otsima. Sõime mõnuga, sest polnud terve päeva korralikult süüa saanud. Noh, “turistiatraktsioonidest” sel päeval muidugi juttu ei olnud. Kiirusta, mine koju ja puhka, valmistu homseks, viimaseks stardiks.

25.02. COMA – Sprint

Tänase sprindi linnak osutus kõigist eelnevatest huvitavaimaks. Hooned on nii tihedad, alleed on nii lühikesed ja kõik on treppidest ja ülekäigukohtadest pikitud, et üldiselt polnud aega normaalselt ringi joosta. Täieliku keskendumisega tuli jälgida oma asukohta kaardil, hoolikalt jälgida kõiki ümberkaudseid detaile ja alles siis, kui kõik lõpuks selgeks sai, sai endale vabaduse joosta. Aga… mitte kaugemale kui järgmine pööre 🙂 Seal hakkas jälle kõik iseenesest segamini minema 🙂
Linn on imeline, majad on üleni valged, inimesed vaatasid meid imestunult, püüdes aru saada, mida me siin teeme. Üldiselt – suurepärane. Palju õnne korraldajatele nii huvitava koha leidmise eest! Meile kõigile väga meeldis. Palju õnne Kirtile, kes taaskord oma klassi tõestas esikoha saavutamisega. Noh, kõik teised saavad nii imelises kohas jooksmise emotsioonidega auhinnaks.

Ja sellega hakkas meie pikk 9-päevane reis ümber Hispaania sujuvalt läbi saama. Õhtul analüüsime vahemaid ja pakime kohvrid, järgmisel päeval – 500 km Madridi ja lennukid koju.
Puhkasime hästi, valmistume järgmisteks startideks ja väljasõitudeks 🙂

You may also like...